Kunstmuru võrdlus

Kunstmuru võeti esmakordselt kasutusele Hiinas 1980. aastate lõpus ja seda propageeriti laialdaselt alles 1990. aastate keskpaigas või lõpus. Sellest on saanud standardmudel koolide spordiväljakute ehitamisel koos plastradadega, asendades suure hulga spordiväljakuid, mis olid algselt istutatud loodusliku muruplatsiga. Kuigi tehnoloogilise arenguga on kunstmuru kasutusala teatud määral piiratud selliste tegurite tõttu nagu spordiohutus, võistluspaiga omadused ja üldsuse teadlikkus
Kunstmuru tootmist ja tootmistehnoloogiat on pidevalt uuendatud ja täiustatud. Kuuenda põlvkonna kunstmuru, mis on valmistatud avatud võrguga ühekiulisest filamendist, on looduslikule murule lähemal spordiala näitajate, nagu löögi neeldumise suhe, palli tagasilöögi ja pöördeväärtuse, poolest ning sellel on isegi teatud omadused. Spordiohutuse osas võib uue põlvkonna kunstmuru kiudude täiustamine pinnakatetes ja polümeermaterjalides tõhusalt vähendada spordivigastusi, nagu nahakriimustused, jala nikastused ja verevalumid. Kunstmuru ja loodusliku muru eelised on suhteliselt silmatorkavad ning puudused ja puudused on objektiivselt olemas. Nende kasutamise valikul tuleb igakülgselt arvestada tegelikku olukorda.
Võrreldes looduslike murudega on kunstmurul tavaliselt palju kõvem pind ja madalam keemiliste kiudude hõõrdetegur võrreldes muru lehtedega. Jalgpallis võib see kaasa tuua liigse pallikiiruse ja tagasilöögisageduse, suurendades sellega sportlaste raskusi palli kontrollimisega.
Kunstmuru eeliseks sportlike omaduste osas loodusliku muru ees seisneb suurepärases väljaku ühtsuses ja palju paremas tasasuses, mis võimaldab täielikult vältida ebasoodsaid väljakutingimusi, mis on põhjustatud sellistest teguritest nagu kliima ja hooldus, mõjutades seeläbi võistlust.